Tiametoksam on süsteemne insektitsiid, mis kuulub kemikaalide neonikotinoidsesse klassi. Seda kasutatakse põllumajanduses laialdaselt mitmesuguste kahjurite, sealhulgas selliste põllukultuuride, nagu teravilja, köögivilja, puuviljade ja dekoratiivtaimede kontrollimiseks. Tiametoksaam toimib, segades putukatesse närvi impulsside levikut, mis viib lõpuks nende halvatuse ja surmani. Oma tõhususe ja laia aktiivsuse spektri tõttu on tiametoksaamist saanud kogu maailmas üks populaarsemaid insektitsiide. Selle kasutamine on aga tekitanud muret tänu võimalikule keskkonnamõjule, eriti seosele tolmeldaja langusega, eriti mesilastega. Selles artiklis uurime tiametoksaami keemilisi omadusi, toimeviisi, rakendusi, keskkonnaprobleeme ja regulatiivset seisundit.
Keemilised omadused ja toiminguviis
Thiametoksam on neonikotinoidse rühma liige, mis on sünteetiliste insektitsiidide klass, mis toimib samadel närviradadel kui nikotiin. Timetoksaami keemiline struktuur sarnaneb nikotiiniga ja sarnaselt nikotiiniga on see suunatud putukate närvisüsteemis nikotiini atsetüülkoliini retseptoritele (NACHR -idele). Need retseptorid on närvirakkude vahel signaalide edastamiseks üliolulised.
Kui putukas on tiametoksaamiga kokku puutunud, seostub see nachR -dega, blokeerides närviimpulsside normaalse ülekande. See sekkumine põhjustab närvisüsteemi ülestimuleerimist, põhjustades halvatuse ja lõpuks surma. Erinevalt traditsioonilistest kontaktidest insektitsiididest on tiametoksam süsteemne, mis tähendab, et taim imendub ja jaotab kogu selle kudedes. See võimaldab kemikaal olla efektiivne kahjurite vastu, mis toituvad taime erinevatest osadest, sealhulgas lehed, varred ja juured.
Thiamethoxami süsteemne olemus pakub mittesüsteemsete insektitsiidide ees mitmeid eeliseid. Näiteks pakub see pikemat kaitset, kuna insektitsiid püsib taimes pikema aja jooksul, vähendades sagedase taaskasutamise vajadust. Lisaks võib see olla tõhus kahjurite suhtes, mida on keeruline kontrollida kontaktputukastega, näiteks juuretoitmise putukad või nende taimestruktuuri peidetud.
Tiametoksaami rakendused
Tiametoksamit kasutatakse paljudes põllumajanduslikes rakendustes. Tavaliselt kantakse seda selliste põllukultuuride jaoks nagu mais, puuvill, rapsi, sojaoad ning mitmesugused puu- ja köögiviljad. Insektitsiid on suunatud laiale kahjurite spektrile, sealhulgas lehetäide, valgekärbseid, mardikaid, röövikuid ja juuretoitvaid putukaid nagu traadiussid ja võsad.
Tiametoksamit saab kanda mitmel kujul, sealhulgas seemnetöötlused, lehestikupihustid ja mullakatted. Seemnetöötlused on eriti populaarsed, kuna need pakuvad tekkivatele taimedele hooaja alguse kaitset. Sellisel kujul kaetakse insektitsiid seemne külge ja taime kasvades võetakse ja jaotatakse kemikaal kogu taimekudedes. See meetod on eriti efektiivne kahjurite vastu, mis ründavad noorte taimede juurte ja varte.
Lehete rakendustes pihustatakse tiametoksaam otse taimelehtedele ja imendub taime poolt. See meetod on kasulik taime pinnal aktiivsete kahjurite juhtimiseks. Pinnasekatted hõlmavad insektitsiidide pealekandmist otse mulda, kus taim imendub selle juurte kaudu. Seda meetodit kasutatakse tavaliselt maapinnas kasvatatud põllukultuuride jaoks, näiteks köögiviljad ja puuviljapuud.
Kuigi tiametoksaam on efektiivne paljude kahjurite vastu, on see eriti kasulik kahjurite kontrollimisel, millel on tekkinud resistentsus teiste insektitsiidide suhtes. Insektitsiidide neonotinoidset klassi, sealhulgas tiametoksaami, kasutatakse sageli integreeritud kahjuritõrje (IPM) strateegiate osana resistentsuse juhtimiseks ja muudest keemilistest töötlustest sõltuvuse vähendamiseks.
Keskkonna- ja ökoloogilised probleemid
Vaatamata selle tõhususele on tiametoksaami ja teiste neonikotinoidide kasutamine tekitanud olulisi keskkonna- ja ökoloogilisi probleeme. Üks silmapaistvamaid probleeme on nende potentsiaalne mõju tolmeldajatele, eriti mesilastele. Mesilased mängivad olulist rolli tolmeldamisel, mis on paljude toidukultuuride tootmiseks hädavajalik. Kuid uuringud on näidanud, et kokkupuude neonikotinoidsete insektitsiididega võib mesilaste populatsioone negatiivselt mõjutada, põhjustades kolooniate tervise vähenemist ja mõnel juhul ka kolooniate kokkuvarisemist.
Tiametoksaami kui süsteemse insektitsiidi võivad taimed imenduda ja siseneda õietolmu ja nektari, millest mesilased toituvad. Kui mesilased puutuvad kokku nende saastunud allikatega, võivad nad kannatada mitmesuguste kahjulike mõjude all, sealhulgas halvenenud söödakäitumise, desorientatsiooni, vähenenud reproduktiivse edu ja isegi surma all. Isegi neonikotinoidide subletaalsetel annustel võib olla mesilaste tervisele pikaajalised tagajärjed, mis aitavad kogu maailmas täheldatud tolmeldajate populatsioonide jätkuvale langusele.
Lisaks oma mõjule mesilastele kujutab tiametoksam riski teistele sihtmärgi organismidele, sealhulgas lindudele, veeelule ja kasulikele putukatele, näiteks lepatriinudele ja röövellikele mardikatele. Uuringud on näidanud, et neonikotinoidid võivad leotada mulda ja vette, kus need võivad püsida pikema aja jooksul ja saastada ümbritsevaid ökosüsteeme. Tiametoksaami püsivus keskkonnas suurendab mitte sihtmärgi liikidega kokkupuutumise tõenäosust, mis võib häirida kohalike ökosüsteemide tasakaalu.
Lisaks on tiametoksaami ja muude neonikotinoidide laialdane kasutamine tekitanud muret putukate populatsioonide resistentsuse arengu pärast. Aja jooksul võivad sama insektitsiidiga korduvalt kokkupuutuvad kahjurid arendada resistentsusmehhanisme, muutes insektitsiidi vähem tõhusaks. See on suurendanud sõltuvust keemilistele töötlemisele, mis võib põhjustada pestitsiidide kasutamise ja resistentsuse arendamise nõiaringi.
Regulatiivne staatus ja tulevased juhised
Kuna kasvavad mured neonikotinoididega seotud keskkonna- ja ökoloogiliste riskide pärast, on paljud riigid rakendanud või kaaluvad regulatiivseid meetmeid nende kasutamise piiramiseks või keelamiseks. Näiteks Euroopa Liidus on alates 2018. aastast õue kasutamiseks keelatud tiametoksaam ja muud neonikotinoidid, kuna nende kahjulik mõju tolmeldajatele. Euroopa toiduohutuse amet (EFSA) viis läbi põhjaliku riskihindamise ja jõudis järeldusele, et neonikotinoidid kujutavad välistingimustes kasutamisel mesilastele ja muudele tolmeldajatele suurt riski.
Ameerika Ühendriikides on keskkonnakaitseagentuur (EPA) vaadanud läbi neonikotinoidide ohutuse ja töötab selle nimel, et hinnata nende potentsiaalseid riske tolmeldajate ja muu eluslooduse suhtes. Kuigi tiametoksaam on endiselt heaks kiidetud USA -s kasutamiseks, on EPA kehtestanud selle rakendamisele piirangud mesilaste riskide minimeerimiseks. Agentuur jälgib jätkuvalt teaduskirjandust neonikotinoidide ohutuse kohta ja võib tulevikus tutvustada täiendavaid regulatiivseid meetmeid.
Arvestades tiametoksaami keskkonnamõjuga seotud kasvavaid probleeme, on jätkusuutlikumate kahjuritõrje tavade eesmärk. Integreeritud kahjuritõrje (IPM) strateegiaid, mis hõlmavad bioloogilist kontrolli, põllukultuuride rotatsiooni ja vähendatud pestitsiidide kasutamist, produtseeritakse keemilistest insektitsiididest sõltuvuse alternatiividena. Lisaks jätkuvad uuringud selektiivsemate insektitsiidide väljatöötamiseks, mis on suunatud konkreetsetele kahjuritele ilma kasulikke organisme kahjustamata.
Järeldus
Tiametoksam on tugev ja laialt kasutatav insektitsiid, mis pakub tõhusat kontrolli mitmesuguste põllumajanduslike kahjurite üle. Kuid selle kasutamine pole ilma poleemikata, eriti tänu potentsiaalsele negatiivsele mõjule tolmeldajatele ja keskkonnale. Kemikaali süsteemne olemus, pakkudes samas eeliseid kahjuritõrje osas, tekitab muret mitte sihtmärgikülastatud liikide kokkupuute ja pestitsiidi pikaajalise püsivuse pärast keskkonnas. Uuringute jätkudes ja regulatiivsed raamistikud arenevad, on selge, et tiametoksaami kasutamine tuleb hoolikalt juhtida, et tasakaalustada oma eeliseid keskkonnariskiga. Jätkuv uuendus säästva kahjuritõrje alal on toiduga kindlustatuse tagamisel ülioluline, säilitades samal ajal ökoloogilise terviklikkuse.
